Eesti keel
Allikas: Vikipeedia
| See artikkel vajab toimetamist. |
| eesti keel (eesti keel) | |
|---|---|
| Kõneldakse |  Eesti Venemaa (Pihkva oblasti Petseri rajoonis) |
| Piirkonnad | Põhja-Euroopa |
| Kokku kõnelejaid | 1,1 miljonit |
| Keelesugulus | uurali keeled soomeugri keeled |
| Ametlik staatus | |
| Ametlik keel | Eesti, Euroopa Liit |
| Keelekoodid | |
| ISO 639-1 | et |
| ISO 639-2 | est |
Eesti keel (varasem nimetus: maakeel) on läänemeresoome lõunarühma kuuluv keel. Selle lähemad sugulased on läänemeresoome keeled vadja ja liivi keel.
Eesti keelt räägib emakeelena umbes 1,1 miljonit inimest, kellest enamik (umbes 950 000) elab Eestis, kus see on riigikeel.
Eesti keelt eristab paljudest teistest keeltest kolm erinevat hääliku pikkusastet - lühike, pikk ja ülipikk. Vastav pikkusaste annab sõnale erineva tähenduse - näiteks /linn/, /linˑa/ (omastav kääne) ja /lin:a/ (sisseütlev kääne); või /vala/ (käskiv kõneviis sõnast valama), /vaˑla/ (omastav kääne sõnast vaal) ja /vaːla/ (osastav kääne sõnast vaal).
Võrdlevgrammatiliste uurimuste kohaselt on eesti keel maailma keelte seas üks kõige suurema keerukusega keeli.[1]
Sisukord |
[redigeeri] Ortograafia
Eesti keel kasutab ladina kirja eesti tähestikku, milles on ladina tähestikule lisatud mõned tähed. Palatalisatsiooni ega kolmandat väldet eraldi ei märgita, on ka teisi erandeid (näiteks sõna müüa [müia]).
Ladina alustähestikku eesti keele vajaduste järgi kohandades on saadud eesti tähestik:
Tähed f, š, z ja ž esinevad ainult võõrsõnades (nt šokolaad).
Sulgudes antud c, q, w, x ja y on võõrtähed, mis esinevad ainult võõrnimedes ja võõrnimetuletistes ja tsitaatsõnades, samuti kasutavad mõned luuletajad neid oma tekstides vastavalt ts, ku, v, ks ja ü asemel. Eesti tähestikuks võidakse nimetada ka võõrtähtede väljajätmisel saadavat tähestikku (nii on seda terminit kasutatud "Eesti keele käsiraamatus").
Nimede kirjutamisel järgitakse originaalkeele kuju, s.t võivad esineda ka muud ladina kirja tähed - å, č, ā, ô, é, ù jne. Nende tähtede puhul ignoreeritakse tähestikulisel järjestamisel diakriitilisi märke.
[redigeeri] Murded
Eesti keeles on kaks suuremat murderühma - põhjaeesti ja lõunaeesti murded. Nendevahelised erinevused ulatuvad arvatavasti läänemeresoome keelte ühisest algkeelest erialdumise perioodi. Seoses sunnismaisuse tekkega 14. - 15. sajandil vähenesid inimeste liikumis- ja suhtlemisvõimalused ning paikkondlikud keelekujud eristusid üldiselt kihelkonna piirides vastavate murrakutena. Siiski on ka ühe kihelkonna piires kasutatud erinevaid keelekujusid, murdealade piirid ei ole kõikjal kattunud kihelkonnapiiridega. Kohalikke murrakuid on nimetatud ka vastavateks keelteks, laiema paikkonna, kihelkonna või koguni küla nime järgi.
Alates 20. sajandi algusest on seoses laiemate liikumisvõimaluste ning põhjaeesti keskmurde baasil loodud normeeritud kirjakeele kasutusega murdeerinevused tugevasti taandunud. Kirjakeelest kõige enam erinev on Võru murre, sh Setu murrakud. Alates 1990. aastatest on Võrumaalt pärit aktivistid levitanud seisukohta, et lõunaeesti murdeid tuleks nimetada lõunaeesti keeleks või vastavalt eraldi võru (võro), tartu (tarto), setu (seto) ja mulgi keelteks.
Traditsiooniliselt on eesti murdeid liigitatud järgmiselt:
1) põhjaeesti murderühm: saarte, lääne-, kesk- ja idamurre;
2) lõunaeesti murderühm: Mulgi, Tartu ja Võru murre;
3) kirderannikumurre.
Karl Pajusalu, Ellen Niidu ja Tiit Hennoste murdeliigendus[2] on mõnevõrra erinev:
1. põhjaeesti murded
1.1. südaeesti murded
1.1.1. keskmurre
1.1.2. läänemurre
1.1.3. saarte murre
1.1.4. idamurre
1.2. kirderannikumurded
1.2.1. rannamurre
1.2.2. Alutaguse murre
2. lõunaeesti murded
2.1. Mulgi murre
2.2. Tartu murre
2.3. Võru murre
On kasutatud ka muid liigitusi ja nimetusi, näiteks Mari Must räägib keskmurde kirderühmast nimetuse all Virumaa maamurrakud. Setu murrakurühma on vahel loetud eraldi murdeks.
Eesti murded erinevad nii sõnavara, fonoloogia, morfoloogia kui lauseehituse poolest. Lõunaeesti murretes on varasem häälikuühend *pts ja *kti muutunud ts-iks, põhjaeesti murretes vastavalt ps-iks ja ks-iks. Põhjaeesti murretes kasutatakse te/de-mitmust, lõunaeesti murretes vokaalmitmust. Sisekohakäänete lõpud on murderühmades erinevad, nt seesütleva käände lõpuks on põhjaeesti murretes -s, lõunaeesti murretes -n, -hn või -h. Lõunaeesti murretes esineb eituspartikli minevikuvorm es. Võru murdes esineb vokaalharmoonia ja kasutatakse kõrisulghäälikut. Tartu murde erijooneks on tugevaastmeline vokaalmitmus. Kirderannikumurde eripära on sise- ja lõpukao puudumine paljudes vormides ning vältevahelduse (teise ja kolmanda välte eristuse) puudumine. Keskmurdes esinevad pikkade vokaalide asemel diftongid. Saarte murdes esineb õ asemel ö, läänemurdes kohati v asemel b.
[redigeeri] Vaata ka
- Eesti keele ajalugu
- Eesti keele grammatika
- Eesti keele uurimine
- Maakeel
- Lõunaeesti keel
- Tallinna keel
- Eesti kirjakeele norm
[redigeeri] Viited
- ^ McWhorter, John H. 2007. Language Interrupted. Oxford: Oxford University Press.
- ^ Karl Pajusalu, Tiit Hennoste, Ellen Niit, Peeter Päll, Jüri Viikberg 2002. Eesti murded ja kohanimed. Tallinn, lk 57.
[redigeeri] Välislingid
- Eesti kirjakeele normi kehtestamise kord, Eesti Vabariigi Valitsus
- Eesti keele käsiraamat, EKI
- Arvi Tavast: Inglise keel polegi veel võitnud, 01. juuli 2002. a.
- Virtuaalne ingliskeelne Eesti
- EÜM - Eesti üldine märksõnastik
- "Eesti keel ja meel" Arvutipõhine õppekursus eesti keele õppijatele. Õppekursus on üheksa keele põhjal: inglise, saksa, prantsuse, itaalia, vene, hollandi, kreeka, rumeenia ja ungari. Selle koostamist toetasid Euroopa Liit programmi Socrates (Lingua 2) raames ja EV Haridus- ja teadusministeerium. ISBN 9789985979457.
[redigeeri] Sõnastikud
 | Euroopa Liidu ametlikud keeled | |
|---|---|---|
| bulgaaria | eesti | hispaania | hollandi | iiri | inglise | itaalia | kreeka | leedu | läti | malta | poola | portugali | prantsuse | rootsi | rumeenia | saksa | slovaki | sloveeni | soome | taani | tšehhi | ungari | ||
| Allikas: Euroopa Liidu ametlik veebileht | ||
